Pangandussektor püüab aktiivselt integreerida tehisintellekti tehnoloogiaid, peamiselt tänu nende suurele võimele suurendada tegevuse tõhusust, parandada klienditeenindust ja optimeerida sisemisi protsesse. Seevastu tekitab tehisintellekti rakendamine pangandussektoris mitmesuguseid õiguslikke küsimusi, mis nõuavad tähelepanu ja asjakohase õigusraamistiku väljatöötamist. Tehisintellekt on abiks laenuvõtjate kohta käivate andmete analüüsimisel, et hinnata krediiti õigesti, vähendades seeläbi makseviivituse võimalust. Tehisintellektipõhised süsteemid avastavad klientide tehingutes pettusi reaalajas, tagades palju turvalisemad finantstehingud kõige kiiremini. Tehisintellekti kasutatakse klientide vajaduste analüüsimiseks, et pakkuda neile nende vajadustele kohandatud finantstooteid ja -teenuseid. See teenus võimaldab automatiseeritud süsteemidel pakkuda investeerimis- ja varahaldusnõustamist, mis võimaldab seda teenust kättesaadavaks teha paljudele klientidele. Panganduses kasutatakse tehisintellekti mitmel viisil, sealhulgas töödeldakse suurel hulgal kliendiga seotud isikuandmeid. Andmekaitset käsitlevatest õigusaktidest tuleb rangelt kinni pidada. Näiteks Euroopas on olemas GDPRiga seotud nõuded ja sarnased režiimid on olemas ka mujal. Eelkõige tuleb tehisintellekti kasutada vastavalt eetilistele standarditele: esiteks seoses kasutatavate algoritmide läbipaistvusega ja teiseks, et vältida otsuste tegemisel erapoolikust. Tehisintellekt võib avada olulise võimaluse pangateenuste uuendamiseks ja täiustamiseks. Selleks on aga vaja selget õigusraamistikku, et reguleerida andmete kasutamist, tagada tarbijakaitse ja vältida võimalikke kuritarvitusi, mis tulenevad tehisintellekti kasutamisest panganduses. Sellised õiged õiguslikud raamistikud aitavad maksimeerida tehisintellekti potentsiaali panganduses, vähendades samal ajal riske, aidates seega säilitada klientide usaldust.